34. Kui siis viinamarja korjamise aeg lähenes, läkitas ta oma sulased aednike juure oma vilja vastu võtma.
35. Aga aednikud võtsid tema sulased kinni; mõnd nad peksid, mõne nad tapsid, mõne nad viskasid kividega surnuks.
36. Taas ta läkitas teised sulased, rohkem kui esimesi; ja nad tegid neile nõndasamuti.
37. Viimaks ta läkitas oma poja nende juure, mõteldes: Küllap nad mu poega häbenevad.
38. Aga kui aednikud nägid poega, ütlesid nad isekeskis: See on see pärija, tulge, tapame ta ära, siis saame tema pärandi enestele!