3. Siis nad viibisid seal kauemat aega, kuulutades julgesti Issandat, Kes andis tunnistuse Oma armusõnale ja laskis sündida tunnustähti ja imetegusid nende käte läbi.
4. Aga linna rahvas jagunes kaheks: ühed olid juutide, teised Apostlite poolt.
5. Kui siis paganad ja juudid oma ülematega ühel nõul tahtsid tulla nende kallale, et neid teotada ja kividega visata,
6. said nad seda teada ja põgenesid Lükaoonia linnadesse, Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbrusesse
7. ja kuulutasid seal Evangeeliumi.
8. Ja Lüstras istus mees, võimetu seisma, oma emaihust jalutu, kes ei olnud elades kõndinud.
9. See kuulis Pauluse kõnet. Ja kui Paulus teda silmas ning nägi, et tal oli usku terveks saada,
10. ütles ta suure häälega: „Tõuse püsti oma jalgele!” Ja ta kargas üles ja kõndis.
11. Aga kui rahvas nägi, mis Paulus oli teinud, siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid lükaoonia keeli: „Jumalad on inimeste sarnastena alla tulnud meie juurde!”
12. Ja nad nimetasid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema oli see, kes kõneles.
13. Ja Zeusi preester linna aguli templist tõi härgi ja lillepärgi värava ette ja tahtis ohverdada ühes rahvaga.
14. Aga kui Apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, rebestasid nad oma riided, kargasid hüüdes rahva sekka
15. ning ütlesid: „Mehed, miks te seda teete? Meie oleme niisamasugused nõdrad inimesed nagu teiegi ja kuulutame teile Evangeeliumi, et te tühjest asjust pöörduksite elava Jumala poole, Kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
16. Kes endisel põlvel on lasknud kõik rahvad käia Omi teid,
17. ja siiski ei ole jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga!”