7. Kui siis Ingel oli ära läinud, kes Korneeliusega rääkis, kutsus ta kaks oma perest ja ühe vaga sõjamehe neist, kes alati ta juures olid,
8. rääkis neile kõik ära ning läkitas nad Joppesse.
9. Aga järgmisel päeval, kui nad teel olles lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama kuuendal tunnil.
10. Ja temale tuli nälg ning ta tahtis süüa. Aga kui talle rooga valmistati, jäi ta otsekui enesest ära
11. ning nägi taeva avatud olevat ja enese juurde alla tulevat anuma, otsekui suure linase riide, mida nelja nurka pidi alla lasti.
12. Selle sees oli kõiksugu neljajalgseid ja roomajaid maa elajaid ja taeva linde.
13. Ja temale ütles hääl: „Tõuse, Peetrus, verista ja söö!”
14. Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma pole veel söönud seda, mis on keelatud ja roojane!”
15. Ja hääl ütles taas teist korda temale: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!”
16. Ja see sündis kolm korda, ja astja võeti jälle üles taevasse.
17. Aga kui Peetrus oli iseeneses kahevahel, mis tema nähtud nägemus küll võiks tähendada, vaata, siis olid mehed, keda Korneelius oli läkitanud, küsitledes leidnud Siimona maja ja seisid värava taga.
18. Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kelle lisanimi on Peetrus, on seal võõrsil.
19. Ent kui Peetrus alles oma meeles mõtles nägemusele, ütles Vaim temale: „Vaata, kolm meest otsivad sind!
20. Aga tõuse üles ja astu alla ning mine nendega ilma kaksipidi mõtlemata, sest Mina olen nad läkitanud!”
21. Siis Peetrus tuli alla meeste juurde ning ütles: „Vaata, mina olen see, keda te otsite! Mis asja pärast te olete tulnud?”
22. Nemad vastasid: „Pealik Korneelius, õige ja jumalakartlik mees, kellel on hea tunnistus kogu juuda rahvalt, on pühalt Inglilt saanud sõna, et ta sind peab kutsuma oma kotta ja kuulama sinu kõnet!”
23. Siis ta kutsus nad sisse ja pidas neid külalistena. Aga järgmisel päeval läks Peetrus nendega ära ja mõned vennad, kes Joppest olid, läksid ühes temaga.
24. Järgmisel päeval nad saabusid Kaisareasse. Ja Korneelius ootas neid ja kutsus kokku oma sulased ja parimad sõbrad.
25. Ja kui Peetrus oli sisse astunud, läks Korneelius talle vastu ning heitis tema jalge ette maha ja kummardas.
26. Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!”
27. Ja kui ta temaga oli kõnelnud, läks ta sisse ja leidis eest suure hulga inimesi