8. ja „komistuskiviks ja pahanduskaljuks”. Nemad „tõukavad Tema vastu”, sest nad ei kuule sõna, ja selleks on need ka pandud.
9. Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid”, Kes teid on kutsunud pimedusest Oma imelise valguse juurde,
10. teie, kes muiste olite „mitterahvas”, aga nüüd olete Jumala rahvas; kes „ei olnud armu saanud”, aga nüüd olete armu saanud!
11. Armsad, ma manitsen teid kui „võõraid ja majalisi” hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu,
12. ja elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust „katsumispäeval”!
13. Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale,
14. või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks.
15. Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust —
16. kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased.
17. Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat!
18. Sulased, olge kõige kartusega allaheitlikud oma isandaile, mitte ainult headele ja leplikele, vaid ka tigedaile.
19. Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsusi, kannatades süütult.
20. Sest mis kiitus see on, kui teid pekstakse patu pärast ning te jääte kannatlikuks? Aga kui te head tehes ja kurja kannatades püsite kannatlikena, siis on see arm Jumala juures.
21. Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes,
22. „kes ei teinud pattu ja Kelle suust ei leitud pettust”,
23. Kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, Kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, Kes mõistab kohut õigesti,